Kaasaegne viljatuse diagnostika ja ravi võimaldavad lapsi saada ka neil paaridel, kellel see loomulikul teel ei õnnestu. Viljatusravi tulemuslikkust saaks oluliselt tõsta, täiustades munarakkude ja embrüote ehk viljastatud munarakkude kehavälist kasvukeskkonda ning kindlaks tehes objektiivsed tunnused, mille alusel embrüote eluvõimet mõõta ja neist parimaid siirdamiseks välja valida. Ehkki loomade aretustöös puututakse viljatusraviga vähe kokku, on munarakkude kehaväline viljastamine ja embrüote kasvatamine ka seal väga aktuaalsed, sest võimaldavad geneetiliselt väärtuslikelt vanematelt rohkem järglasi saada.
Kvaliteetsete munarakkude saamise, optimaalse kasvukeskkonna tagamise ja embrüote selektsiooni küsimustega tegeldakse arendussuunas kokku 4 projekti raames.